Keeletoimkond teeb uut otsust

Ortograafia järgi on meie keeles ümberütlevad ja hüüdsõnastunud nimetused, mida me kasutame muu hulgas kohtade ja isikute kirjeldamiseks.

Ümberütlevate nimetustega nimetame kedagi või midagi kujundite abil, lähtudes sageli mingist tunnusest või sarnasusest. Ortograafias on nende näideteks tõusva päikese maa Jaapani kohta ja suur lomp Atlandi ookeani kohta, ajaloo isa Herodotose kohta ja Emajõe ööbik Lydia Koidula kohta. Lugeja taipab kindlasti, mida ma mõtlen, kui kirjutan kängurumaa, saapamaa, ülikoolilinn, suvepealinn, kikilipsuga president, kalevipojad jne. Ümberütlevaid nimetusi loob keelekasutaja iga päev ja neist mõni hakkab levima, teine ununeb kohe.

Hüüdnimestunud nimetustega kaasneb samuti kujundlikkus. Kui tavapäraste hüüdnimede hulka kuuluvad näiteks Merka Merilini või Kojamees Tarmo Kruusimäe kohta, siis hüüdnimestunud nimetused on ortograafia järgi Must Mander, Metsik Lääs, Koidulaulik ja Igavene Juut, mis on jällegi välja mõeldud mingi tunnuse või sarnasuse alusel. Kujundlikkust kannavad veel näiteks Päikesekuningas (Louis IV), Valge Kittel (üks konkreetne arst) või Must Talaar (üks konkreetne vaimulik). Hüüdnimestunud nimetusi võib samuti iga päev tekkida ja kaduda.

Ümberütlevaid nimetusi on olnud tavaks kirjutada läbivalt väikese algustähega ja hüüdnimestunud nimetusi läbivalt suure algustähega. Reegel ise on selge, aga selle praktiline kasutamine tekitab raskusi. Nimelt on piir ümberütlevate ja hüüdnimestunud nimetuste vahel üsna hägune, sest neis mõlemas on tähtsal kohal ühesugune kujundlikkuse element. Juhiseid nende eristamise kohta ei ole keelematerjalides antud ja see piiri tõmbamine polekski ehk oluline, kui ei peaks iga kord olenevalt nimetuse liigist õiget esitähte valima. Lisaks toimub keeles pidev areng ja on raske mõista, millal ümberütlev nimetus hüüdnimestub, st mis hetkest peaks hakkama väikese esitähe asemel kirjutama suurt. Segadust süvendab veelgi vahetegemine ühelaadiliste keelendite vahel – miks näiteks jäämander on ortograafias (veel) väikese algustähega, aga Roheline Mander (juba) suurtega, miks Emajõe ööbik, aga Koidulaulik.

Keeletoimkond on seda küsimust mitu korda arutanud ja leidnud, et nende nimetuste eristamine on tõepoolest keerukas. Seepärast valmis juuni lõpus Peeter Pälli esildise põhjal otsuse kavand, mille järgi on plaanis koondada need kaks rühma kokku kujundlikeks nimetusteks ja jätta keelekasutajale valik, kas ta kirjutab need väikese või suure algustähega. Algustäheortograafia üldpõhimõtte järgi on eelistatud mõistagi väiketäht. Kohtade, ruumide ja ehitiste puhul võib kasutada ka kohanimemalli, kus liigisõna on väikese tähega.

Otsuse kavand on üleval Emakeele Seltsi kodulehel keeletoimkonna rubriigis ja kõik huvilised saavad esitada selle kohta oma märkusi ja ettepanekuid kuni 31. augustini.


Eelmine
Kuidas liita 2 + 1 ja 2 + 2?

Kirjuta esimene kommentaar

Email again: