Mis vahe on korrektoril ja toimetajal?

Sageli panevad kliendid meile tööd saates juurde juhise palun teha korrektuuri. Kui aga neilt üle küsida, mida nad sõnaga korrektuur silmas pidasid, siis selgub, et tegelikult ootavad nad toimetamist. Filoloogiavaldkonnast väljapoole jäävatel inimestel pole alati kerge kõikidest tekstiparandusnüanssidest aru saada. Seepärast tahaksingi avasissekandes rääkida sellest, mis tööd me iga päev teeme.

Keelega pusijate kohta on arvatavasti kõige levinum sõna korrektor, ja töö, mida ta teeb, on korrektuur. Korrektorist palju sügavamale läheb toimetaja, kes võib tekstile läheneda nii sisuliselt kui ka keeleliselt. Korrektor ja toimetaja on nagu õde ja arst, nagu sekretär ja firmajuht, nagu õpipoiss ja meister.

Kõva tööga saavad õpipoistest sellid ja seejärel meistrid. Meister ei unusta õpipoisina õpitud oskusi tavaliselt mitte kunagi. Vastupidi – omandatud võtted muutuvad üha sujuvamaks, automaatsemaks, nende kasutamisel suureneb vilumus ja kiirus. Meistriks saadakse aastakümnetega. Nii juhtub ka tekstitöö tegijaga: aja jooksul kasvavad korrektor, keeleline ja sisuline toimetaja ühes inimeses kokku ning piirid nende kolme töö vahel hägustuvad. Ühel hetkel on heal toimetajal oma töös juba raske korrektuuri ja toimetamist eristada (loe: täita kliendi antud töökorraldust palun teha korrektuuri).

Toon näite. Korrektorile jääb teksti vaadates silma, et mõni koma on puudu, viiekohalised numbrid on kirjutatud tühikuta, lühendite taga on kord punkt, kord mitte, nimest Palmolive’i seep on puudu ülakoma, mõni kääne on valesti sattunud või täht on puudu. Ta parandab need ära ja tema töö on sellega valmis. Toimetaja paneb samu asju tähele, aga peale selle täheldab ta keelelise külje pealt, et ühes lõigus on kolm korda kasutatud sõna areng, et sõna majandused on inglise keele eeskujul tarbetult mitmusse pandud, et liiga palju on eelistatud mine-vormi vm. Sisusse süvenedes märkab ta veel, et suurenemise asemel on ekslikult kasutatud vähenemist, sisse on lipsanud eurotsoon, kuigi korrektne on euroala, NATOga liitumise aasta on valesti saanud, kaks lauset väljendavad ühesugust mõtet vm. Ta asub kliendiga koostööle ja ühiselt tehakse teksti nii keelelised kui ka sisulised parandused. Tulemuseks on mõttelt selge ja sujuv tekst, mis on ühtlasi korrigeeritud.

Seega võib öelda, et toimetaja teeb ka korrektori tööd, aga korrektor toimetaja tööd veel ei tee. Kui klient esitab töökorralduse palun teha korrektuuri, võib ta olla kindel, et kõik komad, kirjavahemärgid ja tähevead saavad parandatud, ent tarbetud sõnakordused, pikad laused, sättimata stiil, mõttelt hägused fraasid, ebaühtlased terminid, üleliigsed lõigud ja muu niisugune jäävad tekstis muutmata. Korrektuuri puhul kliendilt tavaliselt nõu ei küsita, toimetaja soovib üldjuhul teha koostööd. Korrektor lõpetab oma töö kiiresti, toimetaja lõpptulemus valmib kauem.

Meistriks saadakse aastakümnetega, selliks viieaastase pideva töö järel, õpipoisiks pärast paarikuust praktikat. Iga amet on vajalik, kuid üks sobib ühte, teine teise olukorda.

Ehk aitas siinne jutt seda piiri selgemini tõmmata.


Järgmine
Pealkiri! Pealkiri? Pealkiri...

Kirjuta esimene kommentaar

Email again: