Mis on keel?

29. veebruaril oli ETV2-s saade „Ajumängud”, kus jutuks oli keel ja see, kuidas me seda tajume või mis see üleüldse on. Saate lõpus kõlas lause, mis jäi tükiks ajaks pähe kumisema: „Kui meil ei oleks keelt, peaks iga põlvkond uuesti alustama.”

Jäin selle üle mõtlema. Tõepoolest, mis oleks, kui meil ei oleks keelt? Siis ei oleks ka paljut muud. Kirjandust ilmselt ei oleks, ei romaane ega vesteid. Rahvaluulet ka mitte, samuti mitte aleksandriini ega vabavärssi. Tarbetekstist ei teataks midagi. Perioodika puudub, plakatid ja reklaam samuti. Lauludest rääkimata – regi-, koori- ega hip-hop-laulu ei kuule kusagil. Ühtegi teksti ei loodaks, ei suulist ega kirjalikku. Midagi ei tõlgitaks. Näiteks piiblit, kus Johannese evangeelium ei algaks: „Alguses oli sõna.” Ega eurodirektiive või sarja „Seiklusjutte maalt ja merelt”.

Oleks üks suur üksikute inimeste maailm. Igaüks avastaks seda omaette, omamoodi, oma vigade ja edu kaudu. Ühiskonda ei oleks, perekondagi vist mitte. Puuduksid ka kogukondlikud normid, sest pole kedagi, kes need sõnastaks, seega võiks igaüks kehtestada omad normid, kuid sedagi enda jaoks, sest teised ei saaks sellest ju niikuinii aru.

Side inimeste vahel oleks väga nõrk, kui üldse. Emad ei loeks lastele muinasjuttu ja isad ei õpetaks maakaarti lugema. Poleks põlvkonniti edasi liikuvaid pärimusi, lugusid, õpetussõnu ja kombeid. Seega ei oleks ilmselt ka kuigi pikka ajalugu, ei enda ega teiste oma, sest aeg lõpeb iga inimese looga ja algab järgmise omaga uuesti. Nii peaks tõesti iga põlvkond uuesti alustama.

Päris kentsakas tunne tekib, kui mõelda, mida kõike meil ei oleks ilma keeleta ja ilma kirjapandud sõnata. Janika Kronberg on raamatus „Lennart Meri. Rajaleidja” öelnud: „Aastatuhanded on aimatavad meie geenides ja keeles, rahvaluules ja kirjanduses, kauge möödanik elab edasi sõnavaras ja kohanimedes. Sõnas, rahvaluules ja kirjutatud kirjanduses talletub see sadade põlvkondade kogemus, mis annab inimese eksistentsile harukordse sügavuse ja mälu mõõtme.”

Seega on vaimustav, et meil on keel, mida me oma ajas ja ruumis nii mitmekülgselt ja laiahaardeliselt kasutada suudame. Hoidkem ja arendagem, kaitskem ja kasutagem teda targalt, et ta püsiks kaunis ja mitmeotstarbeline. Keel ongi meie ajalugu.


Eelmine
Proteiinist, valgust ja kaupade nimetamisest
Järgmine
Kas „sekretärile-juhiabile“ või „sekretär-juhiabile“?

Sellel postitusel on 2 vastust

PxgDAlsQrf
yztgdwYmWqaiXHfo
28. juuni 2022
xSfvFARaHs
fTBrRENqhW
28. juuni 2022
Email again: