See paha kantseliit (3)

Üldteada on see, et mida rohkem on keerukaid sõnavorme ja liiteid, seda raskem on teksti lugeda. Puhtakujulisemad nimi-, omadus-, tegu- või määrsõnad on nii mõneski kontekstis lihtsamad ja selgemad.

See ei tähenda muidugi, nagu peaksime kogu keelest raskemad liited ja vormid ära kaotama - enamjaolt on need tähenduse edasiandmiseks hädavajalikud. Kuid mõni neist ei lisa lausele mõtet, vaid tarbetut abstraktsust ja sisutust. Mõne vormi innukas ületarvitus sünnitab kantseliiti, s.t pudekuiva, jääkülma ja üleolevat teksti, mis kohutab inimest ja tekitab temas putuka tunde.

1. Kõige levinum bürokraadi liide on lt. Näiteks ei öelda kantseliidi maailmas mitte

lepingupool peab teatama puudustest kohe, vaid koheselt;

töö tuleb lõpetada tähtajal, vaid tähtajaliselt,

seda ravimit tarvitatakse iga päev, vaid igapäevaselt,

üliõpilane töötab ja õpib ühel ajal ~ korraga, töötab ja ühtlasi ~ samal ajal õpib, vaid üheaegselt, samaaegselt,

konverentsi peetakse iga aasta ~ igal aastal, vaid iga-aastaselt,

vigu saab avastada varem ~ enne (mingit sündmust), vaid varasemalt,

peres on ligikaudu ~ umbes, vaid ligikaudselt kaks telekat,

toetust saab taotleda aasta läbi ~ aasta ringi ~ kogu aasta, vaid aastaringselt,

küberkaitseõppus korraldatakse esimest korda, vaid esmakordselt Eestis,

lepingu järgi ~ põhjal ~ alusel ~ kohaselt, vaid lepingujärgselt tehtud tööd.

Teksti koostamisel saab lt-liite ületarvitust kontrollida, kui mõtleme, kas saame moodustada samatähendusliku liiteta sõna (nt esialgselt asemel esialgu). Ülaltoodud näidetest viimase selgituseks tuleb lisada, et sõna järgselt pole tarvilik, sest meil on olemas liitevaba järgi, mis kannab sama sisu. Sõna kohaselt sobib aga paremini, sest sellest sõnast lühivormi moodustada ei saa. Seega on lt-liide vajalik vaid siis, kui paralleelset lühivormi keeles ei esine.

Eriti säravad kantseliiditähed on sellest tulenevalt ja eelnimetatust lähtuvalt, mille asemel lihtinimene ütleb seetõttu, seepärast, seega, niisiis, järelikult vm.

Tea, kas bürokraat ütleb lapsele: „Palun hakka viivitamatult teadmisi omandama, siis saad ennetähtaegselt mängima hakata!”; abikaasale: „Koosolekujärgselt tuleb meil iganädalaselt ligikaudselt tunni kauem tööl viibida”, sõbrale: „Kasutan seda toodet igapäevaselt ja tunnen end igakordselt koheselt oluliselt paremini”? Ega vist mitte. Aga kui ta omadega nii ei räägi, siis miks teeb ta seda võõraste inimestega, kes teda ei tunne ja kelle puhul peaks lugupidav sõnakasutus olema eriti selge ja arusaadav?

2. Teinekord kiputakse eputama v- ja tav-kesksõnaga, mille ette pannakse tegusõna on. See on sobilik, kui näidatakse millegi võimelisust või omadust, nt seadmed on tuvastatavad, kärbseseen on mittesöödav, selline tegevus on ebasoovitatav, andmed on küsitavad. Ilmselt oleks aga kentsakas lugeda midagi sellist: „Mu sugulane on õppiv kuuendas klassis ja tal on kõik ained kergestiomandatavad. Peale selle on ta muusikakoolis käiv ja võistlustantsu tegev. Õhtuti on ta nooremat venda hoidev ja vastutav poeskäimise eest. Talv on kestev ja kevad ei ole saabuv, seepärast on kogu perekond nädalavahetusel maale sõitev ja vanaema aitav. Sellest tulenevalt on märgatav, et laps on muutunud kergeltväsivaks. Ta on puhkustvajav.” Kaks veel veidramat lauset on meeles toimetajakogemusest: tahvel on kriidiga kirjutatav ja auto on möödasõidetav – nendest arusaamine võttis aega. Keerukamat laadi v- ja tav-kesksõnad saab aga sageli asendada lihtsamate sõnavormidega. Bürokraat pingutab v- ja tav-liitega üle, kui ta kirjutab

ainult Teie vastutate enda sõiduki turvalisuse eest asemel ainult teie olete vastutav ..,

tema kvalifikatsioon vastab magistrikraadile asemel tema kvalifikatsioon on vastav ..,

tundi kohaldatakse eesti keele õppeks keelekümblusprogrammina asemel tund on kohaldatav ..,

haigust ravitakse eritoitude kasutamise või ravikuuridega asemel haigus on ravitav ..,

kaubad tuuakse Soomest asemel kaubad on toodavad ..,

leping sõlmitakse kolmes eksemplaris aseme leping on sõlmitav ..,

Kogu protsessi saab kirjeldada järgmise skeemiga asemel kogu protsess on kirjeldatav ..,

3. Väga sageli tabab ametnikku nimisõnatõbi, keeleinimeste mõistes nominaalstiil. See on haigus, kus tegusõna (hallatakse) asemel moodustatakse keerukam kombinatsioon, kuhu kuulub mõni tarbetu tühitegusõna ning mine- ja us-liitega või lühivormiga nimisõna (teostatakse haldamist ~ haldust). Võib-olla suurendab see paberliku stiili pooldaja arvates teksti tõsiseltvõetavust. Kahjuks muutub lihtne ja sujuv lause pärast tõppe nakatumist raskeminimõistetavaks. Niisiis kirjutatakse:

ravimi müüki võib teostada isikule, kes esitab perearstilt saadud digiretsepti, kuigi lihtsam oleks ravimit võib müüa ...

komisjon viis läbi keskkonnamõju hindamise kolmes riigis, kuigi selgem oleks komisjon hindas keskkonnamõju ..,

meie ettevõte tegeleb koolitusteenuste pakkumisega, kuigi otstarbekalt lühem oleks meie ettevõte pakub koolitusteenust,

viimane osamakse kuulub tasumisele 31. detsembriks, kuigi ilma mine-vormita kahaneks keerukus – viimane osamakse tuleb tasuda ..,

meetmete rahastamine toimub osaliselt halduskoostöö raames, kuigi kergemini mõistetav oleks meetmeid rahastatakse osaliselt halduskoostöös.

Teinekord lisatakse nominaalstiilis lausesse tegija poolt-tarindi abil (sellest rääkisime eelmises blogikandes). See asetab ametniku lihtkodanikust eriti kaugele ja kõrgele. Vahel ei mõisteta, et selguse suurendamiseks pole vaja kirjutada mitte

vorm E kuulub esitamisele järgmiste uuringus osalejate poolt, vaid vormi E peavad esitama ~ esitavad järgmised uuringus osalejad,

raamatupidaja poolt oli toimunud ettevõttele valeandmete esitamine, vaid raamatupidaja oli esitanud ettevõttele valeandmeid,

pärast soovituste saamist teostatakse maksuhalduri poolt aruannete kontroll, vaid pärast soovituste saamist kontrollib maksuhaldur aruandeid

masina remonditööde teostamine leiab aset isikute poolt, kellel on vastavad volitused, vaid masinat remondivad ~ võivad remontida volitatud isikud

Siinsete lausete või fraaside nominaalstiil ei takista arusaamist kuigi palju, sest need on lühikesed. Kui aga nimisõnadesse on uputatud mitmerealine lause, läheb mõistmisega raskeks. Seda näitlikustab kõige paremini Uno Liivaku lause üle 40 aasta tagasi raamatust „Kust king keelt pigistab” (1972: 76).

Remonditööde teostamise läbiviimisel esineb mõningast ettenähtud graafikujärgsetest tähtaegadest mittekinnipidamist, mis on tingitud pinnakattematerjalide olemasolu puudumisest.

Kas see pole kaunis kantseliit oma ürgses eheduses? Nõuab tõelist meisterlikkust peita lihtne mõte nii osavalt ära. Kui selliseid lauseid on terve tekstitäis, siis on lugeja esimese lehe lõppu jõudes juba väsinud ega jaksa edasi pingutada. Tegelikult peaks olema igal lausel väga selge sisu. Ülaltoodud näite puhul on see järgmine: „Remont venib, sest värvi ei ole”.

Kokku kolmes blogikandes sai kantseliidiilminguid puudutatud vaid põgusalt. Veel on samal teemal kirjutanud Ene Pajula, Lauri Pihkva ja Egle Pullerits. Lugematuid kordi on ametnikukeelt käsitletud erinevates blogides, mille leiab kohe, kui guugeldada sõna kantseliit. Sealjuures ei õnnestunud mul leida ühtegi allikat, kus oleks kantseliidi kohta midagi head öeldud. Miks seda siis mõnikord nii armastatakse? 


Eelmine
See paha kantseliit (2)
Järgmine
Keeletoimetajate elukutsepäev

Kirjuta esimene kommentaar

Email again: